Lihtsalt mõnus :)

Aeg läheb ikka jube kiiresti, eriti kui sa tahad, et see seisaks. Minu kuu Austraalias hakkab vaikselt lõpule jõudma. Juba pühapäeval võtan suuna Eesti poole, et teisipäeval ilusti kooli minna. Vahepealne aeg siin on olnud aga väga meeleolukas. Otsustasime külastada Perthist vaid 20 km kaugusel asuvat Rottnesti saart. Juhtus nii, et käisime seal lausa kaks korda. Esimest korda läksime koos meie ülemuse venna sõbra jahiga. Paat oli täitsa uhke, kajut, mitu korrust. Alguses saime asjast aru nii, et meid pannakse saarele maha ja nad ise sõidavad ümber selle ja püüavad kala. Lõpuks tsillisime kõik koos terve päeva laevas ja sõitsime sellega erinevatesse randadesse, kus vesi oli lihtsat ülivõrdes ilus ja läbipaistev. Paadist sai vette hüpatud kordi ja kordi, usinamad nägid isegi delfiine. Vaalu näha ei õnnestunud, kuigi läheduses nad olid, sest veepind mudane. Lõunaks jõudsime ka saarele, kus sõime lõunat ja tutvusime keskusega. Vanasti oli Rottnest saar, kuhu saadeti aborigeene. Tänapäeval aga "rikaste" saar. Nt vaid laevapilet edasi-tagasi maksab ligi 100 dollarit. Teekond sinna on aga ca 20 minutit. Kuna esimesel korral nägime saart rohkem paadi pealt, siis läksime sel nädalavahetusel omal käel tagasi. Laenutasime rattad ja sõitsime ligi 30 km ehk tegime saarele tiiru peale. Kraade oli sel päeval kõigest 40. Aga mõnus, tänu tuulele polnud väga raske. Ahjaa...lõpuks õnnestus meil ka madu näha. Sõitsime siis oma lõpukilomeetreid, kui Kärt järsku karjus, et vaata madu. Ta esmalt mõtles, et see on surnud, kuid siis hakkad kiiresti tema poole roomama ja lõpuks tõstis veel pea üles. Kärt õnneks sõitis kähku eest ära. Mina ja Siim nägime seda kõike pealt...toimus nagu kiirkaadris. Madu ise oli peenike must, aga pikk. Neid pidi seal saarel üldse palju olema. Tean ka teisi inimesi, kes pole kusagil mujal madu näinud kui Rottnestil. Ülejäänud päeva veetsime Salmon beachil, mis on üks mõnusatest randadest. Lisaks elavad vaid Rottnestil quokkad, kes on nii öelda nagu hiigelrotid, aga liiguvad edasi känguru moodi. Päris naljakad olevused. Õhtul sõitsime paadiga tagasi, sõime mõnusa õhtusöögi Fremantles.

Üldse on kogu see aeg olnud väga sisustatud ja aktiivne. Esmalt ligi 10-tunnised tööpäevad, trenn, kinos juba vähemalt 3 korda käinud, rattasõidud, grillimised. Reedel käisime ühes Mehhiko restoranis söömas, kuhu saab vaid ette broneerides ja ei pidanud pettuma. Koht ise on Mehhikole omaselt lärmakas. Üsna raske on omavahelgi rääkida, sest lärm on nii suur. Ja kui kellelgi on sünnipäev, siis kõik töötajad peavad täiest kõrist karjuma sünnipäeva laulu. Söögist ma üldse ei räägi...see oli imehea. Sihukesi burritosid ja asju pole varem saanud. Pühapäeval suutsime ennast läbi kuumuse ikkagi vedaga ka linna, kus oli Hiina uue aasta pidustused. Turg, kus sai igasugu aasia toite maitsta ja muud träni. Pärast saime Aviarys kokku Elinega Norrast, kellega kohtusin 4 aastat tagasi Šveitsi laagris. Juhuslikult olime samal ajal koos Perhtis. Päris naljakas oli pärast nii pikka aega kokku saada ja veel Austraalias. Tore igaljuhul - juba 3 inimene, keda sealt laagrist pärast seda näinud olen. Muud ei oskagi väga öelda praegu. Koju veel ei tahaks tulla. Praegu siin hea mõnus. Töö juures Andrew suudab ikka vahel juuksekarvad püsti tõsta, aga kõik muud asjad korvavad selle hetkel.

Tagasi soojas

Kaalusin ja mõtlesin, kuid lõpuks otsustasin siiski natuke blogi ka kirjutada. Kes ei tea, siis olen taaskord Austraaliamaal, mis ei tähenda, et pärast ühte semestrit ülikoolis kaugele ära põgenesin, vaid lihtsalt olen natuke aega Siimule seltsiks. Tuttavat teekonda alustasime seekord Tartu lennujaamast, mis annab täitsa lennujaama mõõtmed välja küll. 30 tundi lennujaamu ja lennukeid ja kohal me olimegi. Siimu ülemus Andrew ootas Siimu juba pikkisilmi tagasi. Tahtis isegi, et me juba neljapäeva hommikul tööle läheksime (lennuk jõudis 2 ajal öösel), mida me muidugi ei teinud. Ka mina otsustasin oma puhkust ka veidi tööga sisustada, sain oma vana ametiposti tagasi...asjad on täitsa meeles veel ja tuleb välja küll. Kuigi sisuliselt on ka väga palju passimist ja lihtsalt asjaliku näo tegemist. Andrew on säilianud oma "head" organiseerimis - ja juhtimisoskused ehk kogu aeg valitseb suur segadus ja tööd muudkui kuhjub. Lisaks on tal ka uus "mänguasi" flatbed printer, mis maksab siin 150 000 dollarit. Iga päev käib silitab ja pühib tolmu sellest. Siim sai ka nüüd ülesandeid veel juurde loomulikult ehk multimees nagu ta on seal.

Üldjuhul on Austraalia ikka samasugune nagu varem. Kui viimati kui siin viibisin oli külm vihmane talv ja kandsin vahel toaski mütsi, siis nüüd on see asendunud mõnusa suvega. Keskmiselt 30-35 kraadi iga päev, kuigi järgmiseks paariks päevaks lubab ligi 39. Elame ikka samas kohas koos perenaise ja kahe tütrega, kelle elu on läinud paremuse poole - suheldakse isegi väljaspool maja olevate inimestega ja kõik käivad tööl. Laupäeval oli Austraalia päev ehk ühesõnaga väga tähtis püha. Seega oli esmaspäev töölt vaba. Võtsime ette 200 km ja sõitsime lõuna poole Busseltoni, kus meie töökaaslane Pete koos oma naise ja sõpradega karavanides puhkasid. Karavanpark asus otse ookeani ääres linna külje all ja oli täiesti paksult rahvast täis. Saime telgi ära paigutatud Pete karavani kõrvale. Kuigi Perthis toimus ka Austraalia päevale kohaselt suur ilutulestik, otsustasime sellest loobuda ja õigesti tegime. Laupäeva veetsime rannas, mängisime seal palli ja saime ka loomulikult veidi kõrvetada. Austraalia päike on endiselt salakaval. Õhtu poole käisime Busseltoni kail, mis on 1,6 km pikk ehk paras väike õhtune jalutuskäik. Õhtud möödusid meil enamasti Pete karavanis õlut juues ja niisama juttu ajades. Väga mõnus. Pühapäeval võtsime Pete ja Siimuga ette väikese tripi selles regioonis, et näha kohti, kuhu me eelmine aasta ei jõudnud. Esmalt tegime peatuse väikeses linnakeses,mille nime ma kahjuks ei mäleta. Iseloomulik on aga see selle poolest, et terve linn on erinevaid täissuuruses lehma kujusid täis ja iga nurga peal müüakse naturaalseid erinevat sorti komme, mis on ikka kolmekordse hinnaga. Õnneks saab tasuta proovida. Edasi suundusime Augustase ja Cape Leeuwini tuletorni juurde. Sealt on näha, kuidas India ookean ja Lõuna ookean kohtuvad. Uurisime läheduses igasugu paiku ja tegime iga nurga juures pilti. Õhtul jõudsime veel ka Margaret Riveri šokolaadivabrikusse, mis on sisuliselt keset põldu hiiglaslik šokolaadipood, kus saab osta käsitsi tehtud maiustusi. Ka Perthis peaks nende pood olema, ainult et hinnad on odavamad. Kohapeal oli võimalus ka šokolaade maitsta, millega seostub ka natuke naljakas lugu. Nimelt oli seal kolm suurt kaussi, kus igaühes olid erinevad väiksed šokolaadipallikesed. Kõrval oli kiri "kasuta lusikat", millega oli mõeldud, et ära käega tõsta neid komme endale, vaid tõsta lusikaga, kas siis oma käe või salvräti peale. Üks umbes 10-aastane neegripoiss, kes ilmselgelt lugeda oskas, kasutaski ilusti lusikat: võttis selle suure lusika ja sõi neid komme nagu supikausist otse suhu. Pärast ei tekkinud enam väga isu antud lusikat katsuda. Õhtul jälle grillisime ja tutvusime ka Pete sõpradega. Esmaspäeval pakkisime telgid ja asjad kokku, et minna Simmo jäätisevabrikusse, mida Pete naine meile soovitas. Inimesi oli seal väga palju ja jäätisevalik SUUR. Alates ferrero rocheri maitselisest jäätisest kuni õunapiruka maitselise jnejne...mida võtta, mida jätta ja üks nii öelda jäätisepall annab Eesti mõistes ikka vähemalt kaks kui mitte rohkem välja. Enne jäätise söömist veetsime aega Eagle Bays, mis on imeilus rand täiesti kristallselge veega. Kui Perthi randades on lained väga suured ja ujuda üsna keeruline, siis seal oli ideaalne. Lisaks polnud seal ka raisid, keda Busseltoni rannas võis näha igas suunas. Kui olime päikese poolt juba ära praetud suundusime tagasi Perthi ja läksime Gardenisse, mis on sama omaniku oma, mis Leederville Hotel (varasem töökoht) ja asub täpselt kõrval. Saime tasuta jooke ja parimat pizzat, mis kunagi Austraalias saanud olen. Sellega lõppeski nädalavahetus, millega väga rahule jäime.

Nüüd on töönädal täies hoos - st nüüd juba jälle lõppemas. Muidu on Austraalia elu ikka mõnus. Püüan vältida ennast paksuks söömast ja rohkem ise süüa teha. Kõik olid töö juures nii üllatunud, et ma olen nii peenikeseks jäänud...vahepeal hakkas juba endal imelik. Tegin ühte spordiklubisse ka kaardi. Nüüd olengi seda külastanud paar korda. Naljakas on ikka, et siin sisuliselt puuduvad riietusruumid. Inimesed kõnnivad trenniriietega sisse ja pärast samamoodi nendega välja. Isegi ujulasse läheval paljud otse autost rätik ümber ja pärast märjana tagasi. Paar nädalat veel ja siis juba koju tulek. Aeg läheb kiiresti. Selge on aga see, et kui eelmine kord ei tahtnud üldse Eestisse tagasi minna, siis nüüd ei tundu seal ka midagi nii hull. Ainus, mis mind veel siin hoiab on Siim. Selleks korraks kõik. Kui usin olen, siis ehk kirjutan mõni kord veel.

HL

Parim puhkus Balil

Nüüdseks olen ma juba Eesti pinnal, aga kirjutatud on see mõni aeg varem.

Seekord ei kirjuta ma enam kaugelt kängurumaalt vaid veidi lähemalt Indoneesiast. Hetkel siis üldse Lomboki saarelt Gili Trawaganilt. Inerneti siin meil pole ehk postitus läheb üldse üles kunagi hiljem.

8.augustil ütlesin siis head aega Austraaliale, kõikidele kallitele töökaaslastele, sõpradele, majanaabritele ja kodule. Tõsi – selle aastaga on see väga koduseks saanud ja jääb kindlasti üheks osaks minust, eriti kui Siim praegu sinna jääb. Loodetavasti naasen ka mina mõneks ajaks juba jaanuaris. Viimased õlled töö juures tehtud bossiga, viis meid Rebecca ehk teise nimega kassiotsija lennujaama. Ma olin mures oma ülekilode pärast...kuigi eks rohkem muretsen nende pärast siis kui pikem reis kodu poole tuleb. Perthi rahvusvaheline lennujaam oli endiselt väike, väiksem kui Tallinnas. Kohati on tunne nagu väike külalennujaam mitte Lääne-Austraalia pealinna oma. Ja juba lennutaski AirAsia meid väikese Indoneesia saare Bali poole. Lend sinna kestis vaid 3,5 h, mis on ka üks põhjusi, miks see austraallaste lemmiksihtpunkt on. Neid põhjuseid on muidugi veel ja veel – alustades odavusest kuni aastaringse hea ilmani. Mitte et Austraalias ilm hea ei oleks, aga nende jaoks tundub see kolm kuud kestev 20-kraadine talv ikka ka väga külm ja raske. Tagasi meie sõidu juurde minnes, siis lennuk oli odavlennufirmale kohaselt ebamugav. Siimu arvamuse kohaselt nahkistmetega Ryanair. Tema jalad ei tahtnud üldse istmete vahele ära mahtuda. Lennukis üldjuhul kuulis teenindajaid kõlaritest mingis aasia keeles rääkimas, mis kõlas täpselt nagu trummipõrin. Vahepeal oli ka midagi inglise keeles vahel, aga no väga vahet polnud. Üks ja sama trummipõrin kostus ikka. Kohale jõudes oli meil juba 25 USD valmis, mille eest viisa passi löödi, kauplesime endale takso ja hotellis olimegi. Broneerisin meile esimeseks 3 ööks hotelli Kuta Best Western Seaview hotelli, mis oli otse ranna ääres ja ka paari sammu kaugusel kesklinnast. Kuta on üldjuhul tuntud pidutsevate austraallaste poolest ja väga aktiivse ööeluga. Kuna see oli lennujaamale lähedal ja sealt oli väga lihtne igale poole minna ning päris vaikust me ka ei soovinud, siis jäime sinna hotelli lõpuks 6 ööks.

Bali ise on siis üks Indoneesia saartest. Mis teda eristab on, et religiooniks erievalt teistest saartest on hinduism (teistel üldjuhul islam). Tähendab siis seda, et saar on täis väga toredaid ja ilusaid templeid ja kõik tundub väriviline, positiivne. Islam üldjuhul tundub kuidagi süngem, eriti nüüd kui oleme aega veetnud ka teistel saartel. Loodus on väga roheline, isegi praegusel ehk kuival perioodil. Nimelt Balil on vihmahooaeg oktoobrist maini, mis muidugi ei tähenda, et seal sajaks iga päev. Kuival ajal nagu praegu lihtsalt ei saja üldse, nagu kuulda on olnud, siis viimased 3 kuud pole sadanud. Pühasid on neil ka üsna sageli. Nimelt mõnes kuus ligi 15. Nüüd 17.augustil oli ka kõige tähtsam päev ehk Bali iseseisvspäev – vabanesid nad siis pärast II ms Jaapani alt. Enne seda valitsesid saarel hollandlased. Igal hommikul panevad nad väiksed korvikesed maha koos väikese einega, mida parasjagu kodus on ehk üldjuhul riisi, nuudleid, saia ja lill. Selliseid korvikesi on kõik tänavad täis. Liikluskultuur on nagu aasias ikka – tavapärane segadus. Rollereid on 3 korda rohkem kui autosid. Isegi 5-aastased sõidavad üksi rolleritega.

Alustuseks tutvusime siis Kuta linnaga. Terve linn on täis pealetükkivaid kaupmehi, baare, restorane, hotelle. Rand on peamiselt täis surfareid. Isegi rolleritel on surfilauahoidja. Pärast Austraaliat tundub kõik ERITI odav ja söögid ERITI head. Luksus oli saada restoranist midagi peale burksi ja friikate ning mojito tellides ei antuti rohelist vedelikku. Me muidugi nautisime seda täiel rinnal. Kokteile  voolas hommikul, päeval, õhtul. Paaril päeval sõitisme  ringi autojuhiga. Olin tripadvisorist leidnud autojuhi, keda väga kiideti. Tegemist on siis perefirmaga – Made Dodi tours. Enamasti sõidavad omanik, tema vend ja nõbu. Siin on väga tavaline endale palgata päevaks autojuht, kes sind ringi sõidutab. Maksab see kõigest 50 AUD. Esimene päev sõitsime põhja poole kuni Kintamani vulkaanini, kus nautisime lõunat võrratu vaatega vulkaanile. Bali on tuntud ka oma kunsti poolest – kõik teeäärsed on täis erinevaid kunstitöökodasid, puukujusid, kivikujusid jne...Ma ei kujuta, kes neid kõiki osta jõuab. Meie autojuht viis meid kohalike käsitööliste juurde ja väikestesse töökodadesse. Ühe väikse puukuju nikerdamiseks läheb aega mitu kuud.  Ubud, mis on tuntud kui Bali kultuurikeskus, on peamine koht nendeks. Enne Ubudisse minekut käisime veel ka veetemplis, kus paljud kohalikud pesid ennast halbadest asjadest puhtaks. Templites anti ka meiel sarongid ehk suured linad seelikuks. Siim nägi väga moodne välja sellega. Autojuht Kadet viis meid veel ka bali kohvi degusteerima. Kohvi oad on väga erilised. Nimelt korjatakse ühed kindlad marjad, mis söödetakse sisse suure roti taolisele loomale luwakile, kes need omakorda välja situb. Sealt need korjatakse, võetakse kest ära ja jahvatatakse. Ja uskuge või mitte, aga maitse on väga hea. Hind on ka muidugi vastav  ehk mitu korda kallim kui tavaline. Külastasime ka paari suurt riisipõldu, mis meenutab suurt astmetega rohelist mäge. Riis kasvab siis vee sees, mis suunatakse ülevalt ja siis see läheb nendesse astmetesse. Tegime korraliku matka nende vahel – vaade on seal imeline. Viimane peatus oli Ubudis turul. Erinevalt kutast pole see nii turistikas, vaid näeb ka rohkem kohalikku elu-olu. Seal elab ka Ketut Lier, kes on Eat.Pray.Love lugenud või vaadanud, siis ilmselt mäletab ennustajat Balilt. Sõitsime tema majast mööda meiegi. Esimese tuuri alguses käisime ka vaatamas kohalikku tantsuetendust Kris ja Rawda,  mis näeb ikka väga koomiline välja. Sissejuhtatus oli Bali muusikutelt, kes näevad välja kari mehi sarongides, kes toksivad haamrit vastu kõlapulka. Ülejäänud etenus oli võitlus hea ja kurja vahel. Enne seda anti meile ka kava, kus on kogu sisu kirjas. Muidu midagi aru ei saakski. Kostüümid ja maskid on siin ikka vägevad ja need naiste ilmed. Kirjeldada on seda ikka raske. Teise tripi Kadetiga tegime lõuna poole Nusa Dua regiooni. Seal on rohkem rannad ja villad. Kui ülemine osa on mägine, roheline, siis alumine pigem kuiv ja ei jätnud mulle erilist muljet. Suurema osa ajast olime Dreamland beachil, kus laenutasime endale bodyboardid ja üritasime surfamise lihtsamat variant proovida. Veel käisime mäenukil olevas Uluwatu templis, kust avanevad võrratud vaated merele ja kus elab veel hulganisti ahve, kellele meeldib inimeste asju väga varastada – eriti prille, telefone, ehteid, kaameraid. Siim otsis endale kohe kõige suurema bambuskepi, et neid minema ajada. Prille ei julgenud üldse ette panna. Mõnel seal ikka varastati need ära ja polnud üldse õnnelikud. Kohe keskelt pooleks ja minek. Ühel varastati telefon ära, mille ahv kohe sealsamas puruks näris. Kuna kõht oli tühi, siis mõtlesime templi kõrval sööma minna. Kade ütles soovitas meil kohalikku siga proovida. Ma olin kohe nõus, mõtlesin, et äkki saab head liha. Aga kus sa sellega. Kohalik liha tähendas, et paar viilu tai liha, natuke pekki ja ülejäänud mingid jubedad osad seast ehk kõrvad ja veel hullemad jubedused. Pärast terve päev keeras sees.  Enne õhtusööki käisime veel läbi Padang Padang beachist,  kus filmiti ka Eat.Pray.Love. Seal olime tunnistajaks koera ja ahvi tülile, kaklusele, mis nägi ikka väga koomiline välja. Õhtusöök oli Kuta lähedal rannas, kus sai endale valida kala ja siis nad seal sinu juures teevad valmis. Mõnus...:)

Tuuride vahele käisime ka veel raftingut tegemas, mida olen juba ammu proovida tahtnud. Hommikul tuli buss järgi ja viis meid Bali keskele mäe otsa, kust siis hakkasime paadiga alla tulema. ÜLIÄGE, sai korraliku adrenaliinilaksu jälle. Kahel pool jõge olid suured mäed, riisipõllud, vihmametsad. Enamuse töö tegi meie eest muidugi instruktor paadis ära, aga vahepeal pidime ise ka ikka aerutama ja asju tegema. Kõige lõpuks oli 4-meetrine laskumine kosest...väga äge, Järmine kord tahaks juba kuskil  raskema astmega jõel teha. Välja õnneks paadist ei kukkunud keegi, kuigi palju puudu ei jäänud mõnel korral. Sõitsime vahpeal jugade all ja igasuguste puude alt läbi, kus oli ikka väga napp minek isegi pead all hoides. Aga kokkuvõttes oli lihtsalt super! Miskipärast arvasid kõik töötajad seal, et Siim on keegi eriline boss. Igaljuhul juba autojuht, kes meile järgi tuli suhtles ainult Siimuga. Nt kui ootasime järgmisi inimesi nende hotelli ees, siis autojuht käis vahepeal ütlemas siimule „hey siim, boss, sorry , 10 minutes“. Kuigi bussis oli ka teisi inimesi, siis nendest välja ei tehtud. Ainult Siimust, kes istus kuskil taga nurgas. Tee peal veel küsiti, et kuidas tal on. Kohalejõudes kogu aeg vabandati AINULT Siimu ees, et ootama peab vms. Raftingut tehes küsis meie instruktor ainult Siimult, et kuidas läheb ja hõikas ainult talle, et hea töö. Nii naljakas. Lõpuks kui autojuht meid hotelli viis, siis ütles hotelliomadele, et ma toon bossi koju.

Vahepeal oma aktiivsele elule nautisime veel massaaže, kokteile, pidusid, hotelli katusebasseini ja-baari. Hotell oli ka täitsa mõnus, toad olid küll pisikesed, aga ilusad ja puhtad. See on alles õige puhkus.

Pärast Balil olemist mõnda aega plaanisime minna Gili saartele, mis kuuluvad Bali kõrvalsaarele Lombokile. Tegemist on siis kolme väga pisikese saarega, meie oma on kõige suurem – 2,5 km pikk ja 1,5 km lai. Kuna pilet sinna on üsna kallis, lasime selle oma autojuhil meile oragniseerida. Hommikul 6.30 tuli mikrobuss järgi ja viis 2,5h kaugusel olevasse sadamasse. Buss topiti muidugi puupüsti täis ja see sõit saarele oli ikka kohutav. Kuna olin õuduslugusid kuulnud aeglase paadi kohta, mis on küll poole odavam, aga halvematel aegadel pidi aega võtma kuni 8 h, siis oli kindel plaan minna kiirlaevaga. Lõpuks tuli välja, et oligi kõige odavam kiirlaev (ligi 100 dollarit odavam edasi-tagasi kahepeale), aga noo väga jube ikka. 2,5 h loksumist, põrkamist, õue minna ei saanud, õhku polnud, ühelt poolt akent ka lahti teha ei saanud, sest vesi oleks sisse pritsinud. Pooled inimesed olid sellise näoga, et hakkavad kohe-kohe oksendama. Oleks seda teadnud, oleks kindlalt rohkem maksnud. Nüüd peame veel tagasisõidu ka ära kannatama sellega, sest ostsime edasi-tagasi piletid.

Saare nimi, kus meie oleme on Gili Trawagan  ja see on kolmest saaret kõige aktiivsem ja turistirohkem. Erilised on need veel ka, sest saartel pole mootortransportivahendeid ehk kogu liikumine käib ainult hobustega, ratastega, jala. Lisaks pole neil ka veel oma veevarusid ehk vett peab iga päev kõrvalolevalt suurelt saarelt Lombokilt tooma. Seetõttu pole paljudes ööbimiskohtades puhast vett, vaid ka dušist tuleb ainult merevett. Õnneks meil tuleb ikka puhast vett, mis siis et ainult külma. Elektriga on ka kehvasti siin.

Nonii, vahepeal on nädal aega edasi liikunud ja mina olen jõudnud juba otsaga Singapuri, Siim seevastu on Perthi poole teel. Jätkan aga sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Ühesõnaga elektriga on saarel kehvasti, mistõttu esineb sageli elekrikatkestusi. Tuntud on nad heade sukeldumis-ja snorgeldamispaikadena. Seetõttu olid ootused juba suured. Kui esimesel päeval lebotasime niisama väikestes rannabaarides, siis teisel päeval võtsime teekonna ette ka randa, mis oli vaid mõnisada meeter meie bungalowst. Siim küll natuke algul mossitas, et peab rannas olema, aga lõpuks sai ka ilusti hakkama. Siin on enamik baarid otse ranna ääres liival, kellel on oma kott-toolid rannas. Seal me ennast enamasti sisse seadsime. Siim sai olla varjus ja õlut juua, mina päevitada. Laenutasime ka snorgeldamisvarustuse. Kuna aga korallid hakkasid kohe kaldast ja lained olid üsna suured, siis lestadega sisseminek oli ikka paras tükk tööd. Pluss kui lõpuks piisavalt sügavale said, siis lained muudkui loksutasid ja hoovused on ka suured, et võib kergelt hoopis teise kohta sattuda.  Enamik koralle saare juures on surnud ja värvitud. Kalu küll on ja ka kilpkonni, aga pärast Ningaloo reefil snorgeldamist Austraalias, olid ootused väga suured ja seetõttu pidime veidi pettuma. Kui varem oli lugenud, et ühed parimad snorgeldamiskohad, siis kindlasti ma ei nõustu sellega. Lisaks saime endale mõlemad korralikud kriimud peale esimese päeva snorgeldamisest kui laine lükkas vastu kõrget koralli. Õhtul laenutasime endale ratta ja sõitsime saarel ringi. Esimesel päeval tegime juba saarele tiiru jalgsi ja selleks kulus kõigest natuke üle tunni. Õhtuti on väga populaarne vaadata päikseloojangut saare põhja-või lõunaküljel. Ja see on suurepärane! Esimese õhtu veetsime lõunaküljel olevas raggae baaris, kus tehti veel pärast lõket. Teisel õhtu põhjaküljel sangria baaris. Kui valgus langeb õie nurga alla, siis on päikseloojangu ajal kauguses näha ka Balil olevat vulkaani Kintamanit. Rattaga muidu sõita on paljudes kohtades üsna keeruline, sest maas on vaid liiv. Nii juhtuski, et üsna tihi pidime oma korviga naisteratast,mille meie öömaja töötajad meile laenutasid, käekõrval kandma. Kuna saarel snorgeldada ei meeldinud, bookisime snorgeldamistripi klaaspõhjaga paadiga kolme Gili saare ümbruses. Maksis see kõigest 10 dollarit nägu – selle sees terve päev paadiga merel, pluss snorgeldamisvarustus. Paadist snorgeldada oli juba palju parem. Kuna aga hoovused on saarte vahelisel alal väga tugevad, siis nii mõnigi kord juhtus, et enne kui ära hakkasime sõitma, avastasime, et mõni inimene on kadunud  ja siis pidime hakkama teda seal otsima. Lisaks oli veel mitu peaaegu uppujat. Eks hindasid oma võimeid natuke üle. Nägime ka kilpkonni, mina nägin veeussi ka ära korra vilksamisi. Väike peatus oli ka Gili Airil, mis tundus isegi natuke mõnusam kui Gili T, aga kartsin, et see võib meile õhtuti liiga rahulikuks jääda. Meeleolukas päev merel veedetud, tuli seda tähistada ka õhtul. Suundusime saare ühte populaarsemassse raggae baari, mis oli puupüsti täis. Pärast mitmeid  mojitosid jõudsime otsaga randa kohalike peole, kes tegid lõket ja laulsid indoneesiakeelseid laule. Ja pärast seda ülejäänud päevad niisama lebotasime rannas ja nautisime rahulikku saareelu. Siim sai endale vahepeal mingi kõhuviiruse ja seetõttu oli ühe terve päeva toas pikali. Kõige selle Gilil olemise aga tegi eriti toredaks asjaolu, et käimas oli parasjagu ramadani viimane nädal ja saare keskel oli suur mošee, kust tuli peaaegu 24/7 erinevaid palveid ja laule ning see oli kosta üle kogu saare. Meie bungalow oli üsna mošee kõrval ka  ehk seda toredam. Mida lõpu poole läks, seda tihedamaks ja valjemaks palved läksid. Või no väga seda lauluks nimetada ei saa, pigem meenutas see kassi kräunumist...vahepeal oli raske enda mõtteidki kuulda selle taustal. Laupäeval ehk meie viimasel päeval panid poed ja baarid uksed järsku keset päeva kinni ja tuli välja, et nüüd lõppeb ramadaan. Mõned kohad olid ikka õnneks lahti jäetud. Inimesed olid valged riided selga pannud, mehed oma mütsikesed, naised rätikud (Indoneesias ei ole see peakatte kandmine muidu nii kohustuslik) ja siis pidasid ümber saare rongkäiku tõrvikutega. Ranna ääres lasid lapsed isetehtud rakette, mis olid kohati päris jubedad. Igas suunas suvaliselt ja mitte kõrgele vaid madalal. Teistel ümbritsevatelt saartel oli näha ja ilutulestikku ning mošeest kostis vaid allah,allah..Huviav kogemus igaljuhul. Meil oli hea meel, et olime Gililt lahkumise planeerinud pühapäevale, sest järgmised päevad olid neile suured söömis-,joomispühad ehk kõik kohad on kinni. Hobused õnneks ikka sõitsid ja hommikul saime hobusega sadamasse ja olime valmis selleks jubedaks 2,5h sõiduks Balile. Meie üllatuseks tuli seekord hoopis väiksem kiirpaat, mis oli kordades parem. Sõit oli väga sujuv ja kestis vaid tund aega. Vahepeal mõtlesime juba piletite vahetamise peale, kuid hea, et seda siiski ei teinud. Laeval kohtasime ka eestlasi...ei saa ikka mööduda reisi ilma neid nägemata.

Hotelli meil Balil broneeritud polnud, lootsime saada oma vanasse hotelli tagasi. Tuli välja aga, et ramadani tõttu ülejäänud Indoneesias algas just kõrghooajal veel teine kõrghooaeg nädalaks ehk moslemid tulevad puhkama ning seetõttu on hotell palju kallim ning vabu kohti pole. Üheks ööks saime ennast siiski sinna sebida ning leidsin netist meile kohe uue elukoha viimaseks kaheks ööks vaid paarisaja meetri kaugusel. Nautisime veel katusebasseini ja – baari. Bali tundus pärast Gilit eriti vingune ja liiklus jube. Esmaspäeval külastasime kohalikku veeparki waterbom, mis oli igati vahva. Kõige meeldejäävamaks oli Climax ehk sihuke toru, kus üleval lähed kapsli sisse, töötaja vajutab nupule ning jalgealune kaob alt ära. Liikumiskiirus on ligi 75 km/h. Kõik käis nii kähku, et ega midagi aru ei saanud, aga pärast oli küll mõnus tunne. Veepark nagu veepark ikka, parem kui Austraalias kindlasti ning sisustas meil terve päeva ära. Teisipäeval lasime sõidutada ennast taksoga suurde kaubanduskeskusesse Galleria Mall. Osta seal väga meil midagi polnud, see eest tegi üks tüüp meiel peaaegu tunniajase massaažitoolide tutvustuse ehk saime proovida erinevaid. Mulle tegi veel mingi liblikaga elektriravi vms...Lõpuks olime ikka väga läbi muditud. Siim oli ühest 10 000 dollarilisest toolist päris vaimustuses – pidavat parem olema kui inimese tehtud. Käisime proovisime ka Indoneesia kino, kust vaatasime Expendables 2, mis on päris naljakas. Kõik vanad korravalvurid ja kangelased koos. Õhtul tahtsin minna maniküüri ja Siim ka küüsi lõikama. No ja see oli elu hulleim maniküür ja pediküür. Siimul tegi ilusti ära, aga minu türdrukul polnud aimugi, mis ta teeb. Kõik küüned viilis erineva kujuga, küünelaki pani pooled varbad ja küüned täis. Siimu arvates nägid mu varbad ja küüned välja nagu ma oleks need värvipotti pistnud. Läksin järgmisesse kohta ja lasin maha võtta.  Kolmapäeva hommikul pakkisime asjad kokku, jätsime hotelli ja läksime ATV tuurile. Ootused olid kõrged. Kõige pealt 1,5h sõit Bali keskele riisiväljade vahele. Anti ATV, kiivrid, asjad. Peale meie oli veel umbes 6 ATV. Mina istusin Siimu taga. Kui sõitma hakkasime, siis pidime kohe pettuma. Kohati meenutas see pensionäri shoprideriga sõitmist (austraalias väga populaarsed golfiautode moodi sõidukid, millega vanemad inimesed poes käivad) ehk sõit oli mega aeglane. Kui mingi jubedam koht oli, siis viidi pmst käekõrval alla. Vaade oli küll ilus – mäed, riisipõllud. Kohati tunduski nagu mingi pildistamistripp. Eriti seetõttu kuna meie grupis olid ka kilid, kellel on ju vaja teha iga nurga peal näpud püsti pilte. Vahepeal läks ägedaks ka tegelikult, kuskil mudalombis saime sõita metsavahel, aga see aeg moodustas väga väikese osa kogu sõidust. Kokku kestis üldse ca 1,5h tundi heal juhul. Saime süüa seal ja siis Kutasse tagasi. Kell 1 olime juba hotellis ja sihuke tunne oli, et kas me nüüd käisime või ei käinud. Meeldejäävam oli sõit bussiga sinna ja tagasi. Ja ülejäänud päeva sisutasime baaris, nautisime viimaseid hetki koos selle aasta sees ehk üks väga kurb päev. Tuli minna lennujaama, kuhu viis meid hotelli töötaja. Korralik sõit – sõitsime ühele tüübile sisse ka, aga nagu siin asi käib, siis kui juhtub avarii, siis sõidad lihtsalt edasi. Midagi hullu polnud, külg natuke kriimustunud ainult. Lennujaamas suundusin mina Qatar Airwaysiga Rootsi poole teele, Siim Jetstariga Perthi poole. Nii see aasta mul Austraalias läbi sai ja nii see reis meil läbi sai. Palju sai tehtud, palju sai nähtud, igati kordaläinud.  Kes selle postituse läbi luges, sellele annan medali. Siia blogisse midagi nii pea enam ei tule. Vähemalt mitte enne kui ma taas tee Austraalia poole võtan. Plaanide kohaselt jaanuaris. Siim on laisk, tema ei viitsi kirjutada. Aitäh, kes te võtsite vaevaks lugeda ja ma andsin enda parima. Näeme varsti!

H-L

Teeme tööd ka

Pisut lähemalt siis tööst, mida ma juba peaaegu et 6 kuud teinud olen ja Siimul saab varsti peaaegu aasta väikeste pausidega. Firma nimi on Bulldog Graphics ja tegeleb kõiksuguste reklaamide valmistamisega ja paigaldusega v.a tele- ja raadioreklaamid. Kui kujutate nüüd linnapilti ette, siis tulevad silmade ette kõiksugused poodide kirjad/pildid poodide vaateakendel, suured reklaamid autoteede ääres, bannerid kaubanduskeskustel, allahindluste sildid, autoreklaamid jne - võibki loendama jääda ehk klient peab selle saama, mida tahab ja siin on klient tõesti kunungas. Ka baarides, söögikohtades - keegi ei viitsi pikalt vaielda ja lihtsalt jäädakse nõusse kliendi sooviga. Meie firma on tegelikult väike: boss Andrew, tema paremast käest ustav tööline Pete, kes on nende pere heaks juba ca 40 aastat töötanud ehk tema jagab neid asju üldjuhul kõige paremini, 2 indoneesia tšikki, kes tegelevad printimise, kujundamise ja sita keeramisega. Üldjuhul lihtsalt on nii, et neil juhtub kogemata väga palju...ja siis Siim ja mina. Meil on siis oma workshop seal. Lisaks tegutseb ka seal teine firma Barret displays, mis kuulub meie omaniku Andrew isale ja seda juhatavad tema 2 venda. Nemad tegelevad siis ka kõiksugu asjadega, raske seletada, nt teevad erinevaid stende messidele ja igasugu keerulisi asju. Vaadake kodulehte, siis saate paremini aru - http://barrettdisplays.com.au ja vaadake meie kodulehte ka http://bulldog-graphics.com.au Barretis on inimesi mitu korda rohkem meil, lisaks austraallastele uus -meremaallased, iirlased ja ka kaks eesti kutti. Töö juures puutun kokku igasuguste põnevate asjadega, millega varem tegemist pole olnud. Ühed nendest näiteks tööriistad. Isegi eesti keeles ei tea nende erinevate tantide, kangide, kruvide nimesid ja inglise keeles ammugi mitte. Suht sageli on olukord kui Pete ütleb mulle, et ma tooksin autost tööriista kastist mingi tööriista, umbes kolm korda küsin üle, siis lähen ja sobran umbes 10 minutit seal kastis ja nuputan, et mis see võiks olla, mida ta tahtis. Aga pole hullu, varsti olen remondinaine valmis, tulen eestisse ja puurin ja uurin igasugu auke seina. Pete on 50. austraallane siis, alguses võib tunduda veidi tõre, aga tegelikult täiesti vastupidi. St tõre võib tunduda meestele, naistega on tal alati nägu naerul. Suht tihit pean ka mingit kaupa firmadest ära tooma, mis me tellime, näiteks erinevaid kilesid, laminaati, plaate. Eile siis asusin taaskord spandexisse laminaati tooma, mis on siis suured laiad rullud kasti sees. Läksin väiksema kastiga autoga, poolenisti panin rullid kasti nagu alati. Siis aga helistas Pete, et ma läheks veel teise kohta ja võtaks plaadid. Okei, sõitsin sinna ära ja pidin panema plaadid katusele, sest kast oli teisi asju täis. Katuseraam on aga sihuke lombakas natuke ja ega ma suuremat sorti siduja ka pole. Sidusin neid siis mingi saja köie ja nööriga üli kaua, tundus et nagu on kinni ja hakkasin workshopi poole sõitma. Sõites kuulsin nagu, et mingi imelik hääl. Üritasin pöörata nii rahulikult kui võimalik. Enne kiirteed on aga veel viimane valgusvoor, pidurdasin rahulikult ja nii need plaadid mul katuselt ilusti alla libisesid otse kapoti peale. Ma ei jõudnudki veel midagi teha, kui juba tagumisest autost kaks oz'i kutti välja hüppasid ja need mulle tagasi kinni sidusid. Vedas, et kiirteel alla ei lennanud. Siin on suht tavaline, et autodest lendab asju. Tihipeale on kiirteed kingi, igasugu riideid jne. Sihuke väike ùlevaade siis. Loodan, et saite oma küsimustele vastuse.

Kiire-kiire ja aeglane arvuti

Võtan ennast kätte ja kirjutan. Edasi lükanud juba peaaegu kuu aega. Kuna mu arvuti on nii aeglane, siis ei teki tahtmist seal nii keerulist protseduuri nagu blogi kirjutamine ette võtta. Kust siis nüüd alustada?  Varsti hakkabki jooksma mu viimane kuu Austraalias. Aasta on ootamatult kiiresti läinud ja varsti ongi aeg juba tagasi tulla. Kes veel ei tea, siis tagasi tulen ainult mina, Siim on otsustanud pikemalt Austraaliasse jääda ja loodetavasti tulen ka mina siia veel pikemalt tagasi kui ülikooliga ühel pool on.

Kui Eestis praegu naudite suve, siis meil on südatalv. See ei tähenda aga midagi hullu - parematel päevadel on 23-24 kraadi sooja, enamasti päeval ikka 17 vähemalt. Hommikud on külmad ja kuuldavasti on mõned inimesed ka pangakaardiga autot saanud puhastada. Mul sellist võimalust pole olnud. Vahepeal tundus kohe väga külm, et ostsin lausa mütsi ja kindad, neid olen kandnud ainult paaril korral. Aga mis siis vahepeal toimunud on? Juuni alguses oli meil taaskord pikk nädalavahetus ehk lääneaustraalia päev  või midagi taolist. Sõitsime koos meie bossi Andrew, tema pere ja sõpradega Perthist ca 250 km põhja poole Sandy Cape, mis on imeilus tasuta kämpamisala otse mere ääres. Kuna koht on väga populaarne (isegi talvel), siis Andrew naine läks juba päev varem ja võttis kohad ära. Teised nautisid muidugi luksuslikku elu karavanis, meie pidime leppima telgiga. Öösel tundus ikka päris jäine kohati. Koht oli väga mõnus, Siim proovis kala saada, aga edutult. Või noo nagu nad alati ütlevad, siis nad saavad kala küll, aga viskavad kõik tagasi. Sai isegi ujumas käidud ja päikest võetud. Austraallased arvasid, et jube külm vesi on - bossi naine pakkus mulle ujumiskostüümi, et ma ära ei külmuks. Kui lõpuks ise vette jõudsin, siis polnud hullu midagi - kuskil 19-20 kraadi. Teisel päeval katsetasime ka Andrew naise uut Toyota Landcruiserit, sõitsime üle liivadüünide ja 4WD radadel. Järgmiseks sihtpuntkiks võtsime Dalwallinu, kus elavjad meie sõbrad Glea ja Madis. Tegemist on siis väikse linnakesega Perthist põhja poole ca 270 km, aga mitte mööda rannikut vaid sisemaad pidi. Töötavad nad seal siis kohalikus kohvikus, Madis kokkab ja Glea teeb kohvi. Madis oli kaevanud aeda augu ja telliskividega selle ümbritsenud ehk katsetasime lõkkeplatsi jaanipäeva jaoks. Ja sobis küll! Siin on lõkke tegemine üsna keeruline teema, sest kardetakse tulekahjusid. Praktiliselt on see igal pool keelatud ja kui tahad teha, peab küsima loa tuletõrjest. Loa nad ka said tänu pereemale. Pidasime maha ühe korraliku eesti peo koos kartulisalati ja šašlõkiga. Neile külla läksime ka paar nädalat hiljem kui oli päris jaanipäev. Kaasa tuli meiega veel üks eesti neiu Perthist ja maha sai peetud korralik jaanipäev. Kuna lõke polnud väga kõrge, siis said isegi kõik üle lõkke hüpatud. Dalwallinusse sõitma peab mööda sisemaa teed, mida kasutavad ka enamasti rekkad, sest see ühendab suuri kaevandusi Perthiga. Seekord nägime ikka mega suuri rekkasid. Paar korda tuli vastu selline elukas, et pidime tõmbama nii tee äärde kui saab ja siis mahub vaevu mööda. Enne seda on muidugi mitu hoiatava sildiga autot. Nägime mitmeid rekkasid, kes kandsid valmis maja, silda (mitte valmis), hiiglaslikke kaevanduse masinaid, kaevanduse masinate kumme (minust umbes 3-4 korda kõrgemad). Vahepeal on tee nii kitsas ka, et ainult üks auto mahub normaalselt peal sõitma. Õnneks ega vastu väga palju autosid ei tule, kui siis rekkad enamasti.

Muidu on väga kiired ajad töö juures olnud. Üks põhivendi tööl pidi põlveoperatsioonile minema ja lisaks oli veel maksuaasta lõpp ehk kõik kliendid tahavad tööd vanasse aastasse jätte. Olime Siimuga iga päev vähemalt 7-18 tööl, vahepeal 20ni. Eelmine reede alustasime üldse 4.30 hommikul. Nii need nädalad lähevad - kiirelt, millest on tegelikult kahju. Ei tõmba sinna Eestisse tagasi veel praegu. Kui siis tahaks tulla külla ja minna oma toredate sõbrannadega peole. Austraalia on saanud väga koduseks selle aastaga. Isegi enamus toiduasjad oleme leidnud endale. Täna just käisime ja ostsime leiba ning borši supi põhja.
Nagu ma enne mainisin, siis just lõppes maksuaasta ehk tuleb teha tuludeklaratsioon. Aga ei - see pole nii lihtne nagu Eestis. Pärast iga maksuaasta lõppu peab firma saatma kõigile sellel aastal tööl olnud inimestele palga kokkuvõtte, kus on kirjas, kui palju makse oled maksnud ja palju teeninud. Nimelt siin on astmeline tulumaks ja igakord maksad erineva arvu makse olenevalt teenitud summast. Siis et deklareerida peab tõmbama inernetist iga aasta ühe programmi ja sinna sisestama oma andmed, kinnitama identiteeti jne...Kõlab  lihtsalt, aga nii see pole. Juba pärast esimese lahtri täitmist ütles mulle programm, et mu sünnikuupäev on vale.  Seetõttu on siis palju firmasid ja agente, kes teevad umbes 100 dollari eest inimeste eest ära maksutagastuse. Alguses mõtlesin, et miks selle peale kulutada, aga nüüd saan aru. Lisaks saab Austraalias igal aastal kuni 300 dollari eest küsida raha tööriiete, koolituste eest ilma tšekkide, tõendite näitamiseta. Nt firmalogoga pluusid, steelcapid ( metallninaga saapad), keemiline puhastus jne. Nagu oleme kuulnud, siis peaks see olema üsna lihtne. Meie maksutagastuse teeb õnneks ära meie raamatupidaja ehk ei pea ise jamama ja agendile ka ei pea maksma. Sihukesed lood on siis praegu. Üldiselt naudime ikka elu. Käisime eile bossi ja teiste töökaaslastega pärast tööd baarid ja kujunes väga pikaks. Siin on üldse väga tavaline, et pärast tööd minnakse samades tööriietes baari jooma ja footyt vaatama. Samamoodi on meil tööjuures mitu külmkappi, mis on enamus aega õlut täis. Muidu laeks mõne pildi ka, aga kuna arvuti seda väga ei luba, siis praegu jääb see tegemata. Kes tunneb rohkem huvi, siis vaadake facebookist. Me lähme teeme nüüd mõne Capten Morgan Spiced Goldi kokteili, et tähistada meie omaniku tütre ülikooli lõpetamist. Cheers!

Sydney ja Melbourne reis (2): Melbourne

Eile lõpetasin siis sellega, et läksin Melbourne lennuki peale. Lend ise kestis kõigekst natuke üle tunni. Maandus väikesesse lennujaama, mis asus Melbourne kesklinnast ligi 55 km. Pilet sinna lennujaama oli ligi 40 dollarit odavam kui põhilennujaama ehk alati tasub vaadata lende väikestesse rottidesse lennujaamadesse. Sealt olin broneerinud juba otse bussi linna. Ilm tundus ikka Melbournes alguses väga külm. Eks ma valmistasin ennast selleks ette ka, sest see on Austraalias tuntud väga vahelduva ja pigem jaheda ilma poolest. Isegi suvel pidavat olema vihma ka ja praegu on peaaegu et juba talv. Esimese asjana ostsin endale vihmavarju. Ilm oli täpselt selline, et üks hetk oli soe, päike ja 10 minuti pärast sadas vihma. Kirjutasin veel Siimule smsi, et siin ilm nii mõnus ja samal ajal hakkas vihma sadama. Otsisin oma hosteli (või tegelikult oli nimi Space Hotel) ja see oli super ilus. Võtsin endale jälle 6. toa. Igal korrusel oli mingi asi - minu korrusel kinoruum - samasugused punased toolid nagu  kinodes ja suur ekraan, kolmandal korrusel jõusaal, neljandal raamatukogu moodi puhkeruum ja viimasel hiigelsuur köök, rõdu. Kõige ilusam hostel, mida kunagi näinud olen ja ainult 27 dollarit oli öö. Sydneys mind hoiatati, et Melbourne hostelid on palju räpasemad ja koledamad, aga tegin õige valiku. Mõlemad hostelid valisin hostelworldi kaudu lugedes nende hinnanguid, arvustusi ja asukohta silmas pidades.

Esimesena tegin siis tiiru ümber kesklinna. Nimelt on Melbourne on ainuke linn Austraalias, kus on tramm (Sydneys on ka mingi taoline asi, kuid vaid paarsada meetrit). Liigub ka tasuta tramm ehk city circle mis teeb tiiru kesklinnale. Peatub iga tänava ristumiskohas, kus siis öeldakese, et mis asub paremal/vasakul, kuhu sellest peatusest saab ja lühikese ajaloo nt millal ehitati. Täitsa tore asi ja saab veidi paremini aru linnast. Melbourne tundus algul kuidagi palju keerulisem kui Sydney. Kohati oli see aga NII aeglane. Vahepeal oli tunne, et jala saab ka kiiremini, kuna peatusi oli ikka väga tihi, pluss valgusfoorid. Käisin Federation Squarel, mis on linna nö keskväljak. Pmst kogu aeg toimuvad seal mingid üritused, festivalid. Ühel õhtul algas sealt mingisugune öömaraton. Melbourne on väga teistsugune linn kui ülejäänud Austraaliat. Palju vanasid hooneid, samal ajal palju väga huvitavat arhitektuuri ja teistsusugseid ehitisi. Kui Sydney meenutab pigem Ameerikat, siis Melbourne Euroopat. Paljud peavad seda suureks versiooniks Tartust. Meeleolu pole nii kiire kui Sydneys vaid pigem sihuke boheemlaslik, palju kunstiinimesi (JA AASIALASI) ja ka üks parim shopingulinnasid Austraalias. Kuna minu eesmärk polnud shoppamine, siis seda ma ka eriti ei harrastanud. Lisaks oli mul vaid käsipagas, milleks oli mu väike seljakott, mis oli minnes juba üsna täis. Esimesel õhtul Melbournes sain ka mõnusa üllatuse ehk hakkasin haigeks jääma. Pühapäeval sain veidi külma Sydneys suure tuule käes jalutades ja esmaspäeva õhtul oli korralik haigus sees. Hingata nina kaudu ei saanud, kurk üli valus, ilmselt ka väike palavik. Öösel eriti magada ei saanud, pluss hommikul pidi veel kell 7 tõusma, et ainetele registreerida ülikoolis...Lõpuks teisipäev oligi sihuke uimane. Käisin Queen Victoria Marketil, kust saab kõikvõimalikke asju. Palju parem võrreldes Sydney marketitega. Aga Londoni omasid ei ületa vist miski. Müüdi igasugu põnevaid sööke, puuvilju, riideid. Kuna ma nohu tõttu maitset ei tundud, siis jäi seepäev söömata. Neljapäeval ostsin sealt  aga bratwursti ja hapukapsaga hot dogi, mis oli täitsa hea. Pool ülejäänud päeva veetsin hostelid teed juues, mis muutis enesetunde juba täitsa talutavamaks. Suhtelsin hostelirahvaga ja õpetasin ühele italioonole inglise keelt. Nii naljakas see nende aktsent ikka. Õhtul läksin linna jalutama jälle ja pimedas pilte tegema. 

Kolmapäeval oli äratus juba 6st, sest broneerisin endale päevase reisi Great Ocean Roadile. Vastu tuli mikrobuss, kogus rahva peale ja linnast väljas me juba olimegi. Sõitmist oli palju, aga kuna peatused tihedalt, siis seda väga tähele ei pannudki. Grupis oli igasugu naljakaid inimesi ka - nt kaks umbes 70-80 aastat roosades siidkleitides ja looridega birma naist. Nii armsad olid nad. Vanem neist (sendimeetri paksuse halli patsiga) tuli  isegi oma roosa kleidikesega vihmametsa väiksele matkale. Väga ilusaid kohti ja vaateid nägi teepeal. Nägin ära oma esimesed metskud koaalad. Elavad ühes karavanpargis kõikide puude otsas peaaegu. Korralikud karvapallid on ikka. Üsna raske on neid üldse puu otsas märgata. 20 tundi päevast magavad, kuid meil õnnestus neid ka ärkvel näha. Lisaks oli veel VÄGA palju papakoisid, kes meelsasti inimeste peas või õla peal istusid. Eriti muidugi asiaate ründasid, sest nad söötsid neile sihvkasid. Ilm oli ka üsna hea, vihma ei sadanud. Kogu tripp läks väga asja ette ja hea, et ikka otsustasin sellele minna, sest tegelikult ma seda ei plaaninud.

12 apostlit, mis on Great Ocean Roadi üks kõige kuulsamaid kohti. Tegelikult neid kivimoodustusi 12 ei ole, aga kui GOR turistisihtkohas tehti, siis nimetati palju vaatamisväärsusi ümber, et need oleksid  meeldejäävamad.

London Bridge - ehk tegelikult oli seal praegu tühja koha peal enne õhuke rada ehk meenutas silda ja seal peal oli lubatud isegi inimestel käia. 1990.aastal juhtus aga sihuke asi, et üks paarike oli parasjagu tagumise osa peal, kui tuli suur laine ja silla osa nagu naksti merre kukkus. Paarike jäi siis lõksu tagumisele osale. Õnneks nende sõbrad olid kaldal ja läksid abi otsima (sest mobiile siis veel polnud eriti). Lõpuks lubas helikopter 5 tunni pärast tulla. Kuna see aeg tundus aga liiga pikk, siis helistati kanal 7 (nagu eestis kanal 2 vb), kes siis tuli oma kaamerate ja helikopteritega kohale ja enne tegi ikka toreda loo ja filmis paarikest lõksus ning lõpuks päästis ära ka.  Selline lugu - vedas, et kedagi silla osa peal ei olnud.

Tagasi Melbourne jõudsime umbes 9 ajal. Neljapäev oligi juba viimane päev. Käisin veel marketil ja niisama nautisin seda linna. Sõitsin trammiga St Kildale, kus asub rand ja suviti põhiline baarides käimise koht. Oli täitsa ilus, aga ei midagi erilist. Rand polnud ka suurem asi. Pimedas võib seal minipingviine kohata. Ilm oli ka väga mõnus ja soe. Isegi ilma jakita sai olla. Kuna lennuk läks alles 8 õhtul, siis aega oli üsna palju. Jõin Melbourne head kohvi ja istusin Federation Square'l. Nimelt käib Austraalias nö vaidlus, et kus siis ikkagi on kõige parem kohvi - enamus arvavad et Melbournes. Lõpuks otsustasin ikka Eureka tornis ka ära käia. Kuna ma Sydney Tower Eyes üsna pettusin, siis ei tahtnud alguses Melbourne omasse minna. Tegelikult oli see aga mitmeid kordi parem - palju kõrgem, nägi igale poole, klaas oli maast laeni, isegi õues sai käia (ja ei pidanudki 40 dollarit juurde maksma), poole odavam ka. Veetsin seal peaaegu 2 tundi. Alguses kui oli valge ja kui hakkas pimedaks minema. Väga mõnus koht.

Pärast seda oligi aeg minna juba lennujaama. Tagasilend oli suurest lennujaamast. Võtsin bussijaamast shuttle bussi ja paarikümne minuti pärast olingi juba lennujaamas. Lend sujus hästi ja jetstar kohaliku odavlennufirmana teeb silmad ette ikka Ryanairile ja Easyjetile. Meie boss muidugi alguses kohe, et oi Jetstar on sitt, aga oli täitsa tavaline. Lisaks saab osta näiteks 10 dollari eest endale ipadi kasutus sõidu ajaks, kus on igasugu filme, seriaale, muusikat. Pikkadel lendudel on meediasüsteem tavaline, aga lühikestel pole varem seda näinud. Isegi Estonian Air, kes ennast odavlennufirmaks ei pea (ega ka ole), ei paku sellist võimalust. Kell 12 olingi juba tagasi kodus Perthis, kuhu saabudes oli tunne nagu oleks soojamaareisile tulnud. Kokkuvõttes ma ei oskagi öelda, et kumb linn mulle rohkem meeldis. Alguses Melbourne jõudes olin täitsa kindel, et Sydney meeldib rohkem, aga mida kauem esimeses viibisin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Seal pole küll suuri tuntud vaatamisväärsusi, aga Melbournes on midagi muud. Tuntud oma väga rohkete baaride, pubide, hea kohvi, shoppamise ja põhikoht, kus footyt mängitakse/vaadatakse. Footy on siis taoline nagu ameerika jalgpall, ainult austraala versioon ehk natuke teised reeglid. Mina hakkaksin ilmselt seal elades tundma puudust headest randadest. Kui juba Austraalias elada, siis ikka ilusa ilmaga kohas, sest vihmast ilma saab eestis piisavalt tunda. Aga kõigega ju harjub. Niiet Melbourne on tore ja Sydney on ilus...Eks iga üks otsustab ise, nii öelda nöökimist nad ilmselt omavahel kunagi ei lõpeta. Selline väike ülevaade siis minu reisist. Kes veel vahepeal aru ei saanud, siis jah, ma käisin seal üksi. Ja tegelikult ongi täitsa tore üksi reisida, nii tutvud ja suhtled palju rohkem teiste inimestega ning saad teha ja käia täpselt enda järgi. Ainult selle nädalaga tutvusin ma filipiinlase, 3 inglase, 5 sakslase, austerlase, 2 kanadalase, itaallase, uusmeremaallase, hiinlase, tailase, hollandlase ja lisaks mitme austraallasega. Sihuke kirju seltskond siin koos. Nüüd aga kõik, tänud neile, kes selle kõik läbi lugeda viitsisid.

HL

Reis Sydneysse ja Melbourne (1): Sydney

Noniinoniii, ma võtan ennast kätte ja kirjutan. Ehk siis oma väikesest reisist Sydneysse ja Melbourne. Tegelikult ostsin juba piletid aprillis kui JetStaril oli lihavõttekampaania ja kõik kolm lendu kokku maksid vaid 300 dollarit. Enamik austraallasi ja mitte-austraallasi ei suutnud ära imestada, kuidas ma nii odavalt sain. Aga kõik on võimalik - peab lihtsalt ise valvas olema ja  pakkumistel silma peal hoidma.

Minu reis algas siis 10. mail kell 11 õhtul. Ja väga tormiliselt ehk ei jäänud palju puudu, et oleksin lennust maha jäänud. Alustasime küll sõitu varakult. Perthis on küll üks lennujaam, aga kohalike ja rahvusvaheliste lendude terminal asub mitme km kaugusel. Ühesõnaga panime gps sisse domestic airport ja jõudsime lõpuks kuskile lennukooli aladele või väikelennukite lennujaama täiesti metsas. Reaalselt oli seal nii kott pime ja meie olime ainukesed hingelised. Siis kähku uuesti navi sisse ja õige lennujaama poole teele, kuhu oli üle 20 km, lennun väljumiseni aga vähem kui tund aega. Kui siis lõpuks lennujaama jõudsin oli alla 20 minuti aega, hetkeks kaotasin täielikult pea, sihuke paanikahoo moodi tunne tuli. Olin teinud kodus check-in ja pileti smsiga tellinud. Kohapeal tuli välja, et see ei kehti, siis tegin uue check-ini spetsiaalses masinas, et ei peaks järjekorras ootama. Sealt sain siis täpselt nagu pileti oma nime, kuupäeva, istekoha ja asjadega, ainult lisaks oli väike märge, et see ei ole pilet ja mine palun järjekorda. Järjekord polnud üldse mitte väike....õnneks lasti ette neid, kellel oli kiire. Nii ma siis lõpuks oma asjad ikka tehtud sain. Kokkuvõttes jäi lend üldse hiljaks ja pidin isegi veel natuke aega lennujaamas aega parajaks tegema. Hommikul 6ks jõudsin juba Sydneysse. Lend ise kestis 4 tundi, aga idakaldal on kellaaeg kaks tundi Pethist ees. Hüppasin lennukist otse rongi peale ja juba 10 minuti pärast olin oma hosteli lähistel. Hosteliks oli Bounce raudteejaama juures ja see polnud üldse mingi tavaline päkker, vaid nägi väga ilus ja korralik välja. Valisin kuuese toa, mida jagasin teiste reisijatega. Igal korrusel olid telekad, katusebaar jne...kõik väga ilus ja puhas. Hostelist leidsin kaardi ja kuulutuse, et tehakse tasuta tuure linnas kaks korda päevas. Panin koti hoiule ja suundusin siis esimest ringi Sydneys tegema. Ja see linn ei valmistanud pettumust. 10.30 suundusin tuuri kogunemiskohta. Inimesi oli ainult 6 - 2 sakslast, kanadalane, inglane ja hiinlane. Ehk parajalt mõnus väike grupp. Giid oli ka super äge, kes ei väsinud meile rääkimast nalju Uus-Meremaast (nimelt olevat uus-meremaallastel kahtlaselt suur kiindumus lammastega). Kogu tuur kestis kokku 3 tundi, näidati põnevamaid kohti, mille peale ise poleks kunagi tulnud, odavaid baare. Kes kunagi Sydneysse satub soovitan minna. Peek Tours on firma nimi ja elatuvad ainult tipi pealt, mida ka kõik muidugi jätsid.

Kuna ilm oli väga hea jällegi - 26 kraadi. Võtsin Circular Quai juurest kuulsa praami ja sõitsin Manlysse, kus on siis mõnus rand, palju kohvikuid, baare. Pole nii kiire kui Sydney kesklinn, kohati tundub nagu oleksid kuskile teisse kohta sattunud. Tagasi tulin praamiga päikseloojangu ajal - avanesid väga ilusad vaated Sydney ooperi majale ja Harbour Bridgele. Ruttu hostelisse, peoriided selja ja suundusin Kings Krossi, kus sain kokku inimestega päevaset tuurist. Nimelt sama firma korraldab ka peotuure ehk maksad 18 dollarit, selle eest saad neli jooki ja viiakse igasugustesse ägedatesse baaridesse ja klubidesse. Kõik meie grupi omad olid kohal (v.a hiinlane) ja veel palju teisi, valdavalt sakslased. Ja pidu möödus täies hoos...:)) Huvitav oli see, et kui klubist välja lähed, siis sul ei lubata seal juures enam seista, ei kõrval, üle tee...üks turva ütleb, et mida paremale, lähed sinna, siis järgmine turva käseb üle tee minna jne. Lõpuks taksoga koju ja oiii kui valusad mu jalad olid. See päev ilmselt kõndisin kuskil 20 km kokku. Aga ega järgmised päevad leebemad polnud. Hommikul kui olin enam-vähem õhtust toibunud läksin bussile ja sõitsin Palm Beachi, mis on tuntud kui Summer Bayna. Sõit sinna oli PIKK - 45 km linnast, aga kestis 2 tundi. Tegelikult on siis tegemist ühe kõige rikkama rajooniga Sydneys - palju jahte, hiiglaslikud majad mägede nõlvadel. Rand oli ise pisike, aga mõnus...sihuke rahulik, Alfi kios ranna juures. Seal tegutseb ka päriselt kiosk ja muidugi oli kiri, kuidas nemad ikka varustavad "Kodus ja võõrsili" seriaali oma territooriumi ja grilliga. Mõnda aega nautisin ilma seal, tegin väga mitu pilti. Üks tore detail üksi reisimise juures on see, et pead kogu aeg kedagi paluma, et pilti teeks...lõpuks muutus see juba väga tüütuks. Ikka on ettekujutlus mingist pildist ja siis kui teine inimene teeb täitsa teistsuguse, on ikka natuke pettumus küll. Aga see selleks. Tagasitee oli õnneks kiirem.

 Linnas tiirutasin niisama ringi, hiljem käisin ka Sydney Tower Eyes, mis on siis teletorni taoline asi. Enne sisseminekut näidatakse 4D filmi Sydneyst ja siis saad üles sõita. Mulle oli see veidi pettumus, esiteks pole see väga kõrge ja teiseks on seal ümber palju kõrgeid maju, mis varjavad vaadet. Näiteks otse ooperimaja ees oli suur maja. Veidi ülehinnatud ka. Enne sisseminekut tehti kõigist rohelisel taustal pilt ja pärast kui ära läksid, siis oli su pildile taha pandud see torn. Mõttetu värk - maksis ka mingi 40 dollarit. Õhtuks olid jalad jälle väga läbi. Ja pühapäeval oli taaskord vara äratus. Seekord hindasin aga ilma üle ja panin vähe riideid selga. Tegelikult oli üsna jahe. Sõitin bussiga Boni beachile, mis on üsna legendaarne Syndeys. Rand oli kõik surfareid täis. Käisin ka pühapäevasel turul, mis oli...tore vist. Ei midagi erilist. Muidu oli kohal mõnus meeleolu, ainult jube suur tuul ehk peaaegu jäätusin ära. Käisin siis hostelist läbi, panin paksemad riided selga  ja tegin mitu tiiru linnale. Mõtlesin, et lähen kõnnin üle Harbour Bridge. Kuna mõlemat otsa ei viitsinud kõndida ja linna poole tulles on vaade parem, siis soovitas giid minna praamiga teisele poole kallast ehk umbes 2 minutit sõitu. Teisel pool on nii lõbustuspark kui ka loomaaed. Ma miskipärast mäletasin, et pidi loomaaia praamile minema. Tegelikult aga ei...loomaaed ei asunudki nii lähedal ja sõitsin hoopis täitsa valesse suunda ja kohta. Kui kunagi tagasi jõudsin, ei olnud enam ise sillale minna. Hommikul käisin ka ekskursioonil opperimaja sisemustes ja ei pidanud pettuma. Tegemist on suurepärase hoonega. Kui paljud arvad, et seal on vaid ooperid, siis tegelikult toimuvad seal näiteks ka tai boksi võistlused, ballett, draamaetendused, poppstaardie kontserdid jne...Samuti tehti seal taaskord rohelisel taustal pilt ja hiljem pandi sama pilt minust umbes 6 erineva taustaga pildile ehk kõikides saalides, ooperimaja ees/taga ja maksis 40 dollarit. Ma olin ainuke, kes sellist "kaunist" fotomälestust ei ostnud.

 

Sydney ooperimaja on tõesti hoone, mida võikski vaatama jääda. Arhitektiks oli Taani arhitekt Jon Utzon. Tema kavad valiti välja väga paljude hulgast, ostutus see aga veidi liiga keeruliseks. Kui alguses oli plaanitud maksumuseks 7 miljonit dollarit, siis lõpuks kulus 102 mln dollarit. 3 aasta asemel 16. Utzon oli üsna isepäine arhitekt ja koostööd teha ei armastunud. Alguses oli tal riigi ja valitsuse täielik toetus, lisaks sai ta ka väga hästi läbi peaministriga. Kui aga hoone ehitus venis ja kulud suurenesid, siis oli vaja leida süüdlane, kelleks tembeldati muiudgi tema. Lisaks vahetus ka valitsus ja lõpetas Utzoni toetamise ja talle palga maksmise. Mõnda aega töötas arhitekt tasuta, seejärel läks riigi vastu kohtusse, kus ta küll võitis, aga otsustas ikkagi taanduda ja pöördus tagasi Taani. Ooperimaja lõpetas teine arhitekt. Utzoni nime isegi ei mainitud avamisel 1974. Hiljem küll tõusis ta jälle au sisse rohkem ja 1999.aastal kutsuti ta külastusele, millest ta keeldus. Selle asemel saatis oma poja, kelle juhendamisel seal praegu veidi ümberkorraldusi tehakse. Nt tahetakse panna ipadid ooperisaali, kust on võimalik valida 40 keele vahel, et ooperi sisu tõlkida. Paar aastat tagasi Utzon suri ja ei näinud kunagi oma meistriteost. Selline lugu käib kaasas. Ooperimaja valged kuplid peavad meetumaja jäämägesid, eriti kui päike neile õige nurga alt peale paistab. Kirjutasin nii palju kui meeles oli, ei garanteeri 100% täpsust.

See istekoht, kus pilt on tehtud, maksis 800 dollarit Botticelli kontserdi ajal. Itaalla stest grupikaaslased pidid pikali kukkuma hinda kuuldes. Tegemist on ka kõige suurema saaliga. Väga populaarne on praegu anda kontserte hoopis ooperimaja ees treppidel. Nt Oprah tegi ühe osa seal.

Sydney Harbour Bridge. Asub kohe ooperimaja kõrval. Väidetavalt hakati ehitama vastukaaluks Melbourne olümpiamängudele. Nimelt said nad õiguse korralda OM ja Sydney oli veidi kade ja ehitas hoopis silla. Sinna ülesse saab võtta ekskursioone ka ja maksab kõigest 300 dollarit (kõige odavam) ja kui pilti tahad endast, siis vähemalt 50 dollarit lisa. Njaa, mõnikümmend aastat tagasi võis sinna tasuta minna. Aga muidu on täitsa ilus sild.

Royal Botanic Gardens - väga mõnus park keset kiiret linna. Kõik puud on täis nahkhiiri.

Väike ülevaade siis Sydneyst. Ega seda ei saa kirjutades edasi anda, vaid peab ise kogema. Kindlasti üks minu lemmiklinnasid. Hostelisd kohtasin ka veel väga naljakaid inimesi - nt üks oli 44-aastane filipiini naine, kes on Austraallias elanud üle 10 aasta. Ja reaalselt nägi välja nagi 25, see ei ole liialdus. Rääkis kogu aeg, kudas talle meeldib 26-aastaseid austraalia mehi sebida. Hahaa....:) Igaljuhul juba esmaspäeva hommikul 5 ajal asusin lennujaama poole teele, et seekord varakult olla ning suund võtta Melbourne poole. Sellest kirjutan aga juba homme.